Mõnede meelest on loodusteadused niivõrd hea viis saada infot maailma kohta, et see teeb filosoofia ja teoloogia kasutuks. Sellises teaduse-usus  ehk saientism on siiski raskeid probleeme, mida käesolev artekkel püüab esile tõsta.

Saientismi on võimalik määratleda mitmel erineval viisil. Keskne asi selles on usaldus üksnes teadusesse – mõnikord isegi usk ainult loodusteadusesse – ainuõige teadmiste saavutamise viisina. Kui siis meie uskumusi Jumala, maailma, inimese või moraali kohta ei saa põhjendada teaduse viisidel, ei ole meil saientismi kohaselt pädevat põhjust pidada neid tõesteks. (Täpsemaid definitsioone: Stenmark 2001, Olafson 2001; dokumentatsioon skientismi ajaloost Olson 2008, Margolis 2003.)

Laiemalt võib saientism tähendada ka usku teadusesse, mis püüab vastata traditsiooniliselt religiooni ja filosoofia esitatud küsimustele, näiteks olemise loomusest, elu tähendusest, moraalist ja mõnikord ka igavesest elust. Saientismi mõjusid on võimalik märgata paljudes maailmavaadetes.

Näiteks on Richard Dawkins väitnud, et evolutsioonibioloogiale eelnenud ideed inimsusest on väärtusetud ning nad omavad üksnes ajaloolist väärtust. Dawkins viitab kolmele küsimusele — Mis on inimene? Mispärast oleme olemas? Mis on elu mõte? — ning väidab, et evolutsioonibioloogia annab meile õiged vastused ka nendele küsimustele (Selfish Gene, 2006 [1976], 1; 267). Märkame hiljem käesolevas artiklis, et tegelikult ei ela Dawkins ise selle nägemuse järgi ega räägi igal pool samal viisil. Selles Dawkinsi argumentatsioonis paistab olevat päris palju teaduste väljaspoolse mõtlemise põlgust. *

Usk teadusesse ainsana või vähemalt kaugelt usaldusväärseima teadmiste omandamise viisina ei ole täiesti välja mõeldud, sest teadus on üldiselt väga edukaks tunnistatud teadmiste hankimise vorm. Teaduses püütakse inimliku teadmise hankimise usaldusväärsus lihvida võimalikult täpseks ning ehitada süstemaatiliselt võimalikult usutavaid teooriaid erinevatest asjadest. Moodsa teaduse võimaldav tehnoloogia – näiteks kõik elektrilised seadmed – ja meditsiiniteadus toetavad teaduse usaldusväärsust. Kui loobuksime teadusest, kukuks terve moodne läänemaine eluviis kokku. Ilma teaduseta töötaksid meie ehitatud seadmed ja aparaadid mõnda aega, kuid varsti ei oskaks mitte keegi neid parandada või uusi ehitada. Teaduse töötavus praktikas annab teadlastele usutavust ja autoriteeti eriti oma erialaga seotud avalikus diskussioonis. Teaduse argumente tuleb seega võtta tõsiselt igas asjas.

Teaduseusu kriitika

Mõnikord esitavad teadlased teaduslikena siiski ka väiteid, mis pole lähemal vaatlusel teaduslikud, vaid filosoofilised teaduse tõlgendused. Mõte teadusest kui ainsast viisist omandada teadmisi on just niisugune väide. Käesolevas kirjutises soovin esitada neli saientismi probleemi: (1) Saientism on ennast kummutav, (2) teadus ise eeldab laiemat ratsionaalsuse käsitlust, (3) saientismi täpne uskumine ja ellu rakendamine teeks elust võimatu ning (4) paljud teaduslikeks väidetud ideed on praktikas pigem filosoofilised kui teaduslikud. Üksnes teadus iseenesest ei ole piisav maailmapildi ehitamiseks ja üleval hoidmiseks.

Esiteks on teadus ennast kummutav. Ei ole võimalik koostada mõnda teaduslikku eksperimenti, mis osutaks kindlalt, mis on ainuõige viis hankida informatsiooni. Meie teadmine teadusest ainsa viisina midagi teada peab siis põhinema mõnele teaduse väljaspoolsele argumendile. See on aga probleem saientismi vaatepunktist, sest nõnda tunnistataks vähemalt üks uskumus – teaduseusk ise – tõeseks teaduse väljaspoolsetele kriteeriumitele toetudes. Just sellised põhjendused on aga teaduseusu pooldajate järgi võimatud. Nõnda paistab usk teadusesse ainsa viisina midagi teada olevat ennast kummutav uskumus.

Teaduse toimimine kummutab teaduse usku

Teiseks oletab teadus, et selle väljaspool on olemas ratsoinaalsust, näiteks talupojamõistus ning kogemusele põhineva teadmise võimalus. Teadus sõltub meie võimalusest uskuda asjadesse, nagu näiteks sellesse, et on olemas meie väljaspoolne maailm, või et ”minu uurimuse vahendid asuvad kohas X ning näitavad tulemust Y”, ”tulemus Y on tõendusmaterjal, mis toetab teooriat Z”, ”on olemas teaduse kogukond, mille osana ka mina teen tööd” ning võib-olla isegi ”teadus on väärtuslik ettevõtmine” ning ”olen võimeline planeerima eksperimendi, selgitamaks teooria Z paikapidavust”. Kõikides nendes oletustes peitub palju metafüüsikat ja filosoofiat. Viimane oletus näiteks paistab eeldavat väga mitmekesist käsitlust eneseteadvusest.

Varem kirjeldatud teaduse edukusele põhinev argument teaduse usaldusväärsusest tõuseb ka meie argikogemusest. Kui me oma argikogmuse ja teiste tõendite najal ei suuda hinnata näiteks elektriliste seadmete usaldusväärstust ja usku loodusteaduse tähendusse, kukub kogu argument kokku. Teadus võib loomulikult kummutada meie argikogemuse ja talupojamõistusele põhinevaid järeldusi, aga samas ka see oletab, et argikogemus on mingis ulatuses usaldusväärne.

Teaduseusu praktilisi probleeme

Kolmandaks on teaduseusk vastuolus meie praktilise eluga. Kuigi paljud ütlevad, et teadus on ainus viis hankida teadmisi ning leiavad, et teadus teeb näiteks filosoofia kasutuks, suudab vaevalt keegi elada selle veendumuse kohaselt. Seda põhjusel, et praegusel hetkel on üksnes kaduvalt väike osa argieluks vajalikust infost teaduslikult kinnitatav. Näiteks minu uskumus ”mõtlen parasjagu teaduseusu üle”, ”olen armunud”, ”minu abikaasa armastab mind” ning ”olen teadlik olend” on loodusteadusliku kinnituse väljaspool nõnda samuti nagu meie moraalsed uskumused (kuigi Sam Harris väidab vastupidist).

Võib-olla kõige kaugemale on teaduseusu rakendamises argiellu jõudnud ameeriklastest neurofilosoofid Patricia ja Paul Churchland, kelle järgi toimub kõne emotsioonidest paremini loodusteaduse keeles, viidates entsüümide toimimisele. Nad tunnistavad siiski ettevõtmise poolikuks projektiks ning peavad praeguseks edasi kasutama samu väljendeid nagu meiegi, näiteks ”mina”, ”otsus”, ”veendumine”, ”peaks”, ”tänulikkus” ja nii edasi. Teaduse seletamine loodusteaduslikult on väga väljakutsuv projekt.

Teaduslik maailmapilt: teadus või filosoofia?

Neljas teaduseusu probleem on selles, et paljud käsitlused ”teaduslikust maailmapildist” on pigem filosoofilised tõlgendused loodusteadustest, aga mitte otseselt teaduslikud väited. Näiteks tuleb see esile järgnevalt tsiteeritud Dawkinsi käsitlusest inimesest isekate geenide transpordivahendina.

Dawkinsi järgi:

Geenid elavad suurtes kogukondades,

kaitstuna suurte kohmakate robotite sees,

peidus väljapoolse maailma eest,

ning on ühenduses sellega üksnes vaevalistel ja mitte otsestel viisidel,

mõjutades seda kaugjuhtimise vahendusel.

Nad on meis kõigis,

nad lõid meie hinge ja ihu.

Geenide säilimine on meie olemasolu lõplik eesmärk ja mõte.

(Richard Dawkins, The Selfish Gene, 1989, 21.)

Üks hea põhjendus filosoofia ja teoloogia vajaduseks on seegi, et nad aitavad parandada niisuguseid kehva filosoofia ja teoloogia poolt tekitatud väärarusaamu. Nagu bioloog Denis Noble märgib, on ainus empiiriline lause eelmainitud Dawkinsi tsitaadis ”nad on meis kõigis”. Noble on kirjutanud Dawkinsi kirjelduse uuesti nõnda, et empiiriline sisu on sama, kuid filosoofiline tõlgendus erinev:

Geenid on lõksus suurtes kogukondades,

ning vangistatud inteligentsete olendite sees.

Nad on väljaspoolse maailma poolt mõjutatud,

ning ühenduses sellega keerulise protsessi kaudu,

kus toimingud tekivad kui võluväel.

Nad on meis kõigis,

me oleme see süsteem, mis lubab nende koodi saada loetuks.

Nende säilimine sõltub täiesti sellest rõõmust, mida kogeme kui paljuneme.

Me oleme geenide olemasolu lõplik eemärk ja mõte.

(Denis Noble, The Music of Life: Biology Beyond the Genome, 2008,13)

Bioloogia teadus on liikunud edasi Dawkinsi iseka geeni-raamatu järel ning mõte geenidest elu arengut määravate autokraatidena on ajalugu. Noble võrdleb näiteks inimese DNA 20 000 geeni massiivse 20 000 vile oreliga. Oreli viled on tingimata vajalikud muusika mängimiseks, aga need ise ei määra seda, millist muusikat oreliga mängitakse. Samal viisil on geenide kasutusviis oluline ”elu muusika” ja inimese 200 erineva rakutüübi ülesehitamiseks. Näiteks inimese ajurakkudes ja luurakkudes on mõlemas sama DNA, kuigi kudeme tüübid on väga erinevad. Erinevus tuleneb sellest, kuidas rakud DNA-d kasutavad.

Geenid on seega ühtemoodi sõltuvad neid ümbritsevast elusolendist nagu elusolend on sõltuv geenidest. Kaasaegne süsteemibioloogia ning laiendatud evolutsiooniteooria ei redutseeri olendeid geenideks, vaid mõistab, et nad on tervikud. (Noble 2011, Pigliucci & Müller 2010) Ka Dawkins ise on kirjutanud, et inimsus ei ole redutseeritav geenideks. Tema enda inimesekäsitus ei piirdu praktikas loodusteadusega ning tema jaoks on oluline see, et meil on võime toimida moraalselt ja hakata vastu isegi metafoorsetele ”isekatele geenidele”. Seegi nägemus on leitav isegi tema kirjutatud iseka geeni raamatust.

Mis on selle tagajärjed?

Saientismi nõrkused ja teaduse väljaspoolse informatsiooni võimalus ei osuta veel iseenesest, et kõik filosoofilised, religioossed ja moraalsed uskumused oleksid põhjendatud. Samuti ei tähenda see seda, et loodusteadus oleks parim viis hankida informatsiooni või teadmisi paljudes küsimustes.

Teaduseusu probleemid näitavad aga seda, et me ei saa lükata tagasi teatud vaatepunkte põhjendamatutena üksnes seetõttu, et need pole teaduslikud. Selle asemel võib meie mõtlemine põhineda loodusteaduste lisaks ka näiteks elu kogemustele, filosoofiale ja teiste inimeste tunnistustele, pragmaatilistele põhjendustele jne. Mõned teaduse väljaspoolsetest uskumustest võivad olla meie jaoks isegi selgemalt tõesed kui mõned teaduslikud teooriad. Näiteks minu uskumus ”mõtlen just saientismi üle” või ”olen teadvusega olend” on minu jaoks palju vahetumal viisil tõesed, kui mõni teaduslik teooria. Saientismi probleemid juhivad selleni, et ei ole olemas teaduslikku põhjendust heita kõrvale filosoofiat ja teoloogiat. See omakorda jätab avatuks võimaluse dialoogile filosoofia, teoloogia ja teaduse vahel.

Kirjandust

Dawkins, Richard. 2006. The Selfish Gene. 30th Anniversary Edition. Oxford: Oxford University Press.

Margolis, Joseph. 2003. The Unraveling of Scientism. Ithaca, NY: Cornell University Press.

Churchland, Patricia Smith. 1989. Neurophilosophy: Toward a Unified Science of the Mind/Brain. Cambridge, MA: MIT Press.

Noble, Denis. 2011. “Neo-Darwinism, the Modern Synthesis and Selfish Genes: Are They of Use in Physiology?” Journal of Physiology 589.5. 1007–1015.

Noble, Denis. 2008. The Music of Life: Biology Beyond the Genome. Oxford: Oxford University Press.

Olafson, Frederick A. 2001. Naturalism and the Human Condition: Against Scientism. London: Routledge.

Olson, Richard G. 2008. Science and Scientism is Nineteenth-century Europe. Champaign, IL: University of Illinois Press.

Stenmark, Mikael. 2001. Scientism: Science, Ethics and Religion. Burlington: Ashgate Publishing Co.

Pigliucci, Massimo & Müller, Gerd B. 2010 Evolution: The Extended Synthesis. Cambridge, MA: The MIT Press.

Pilt: Missouri State Archives. PD.

Autor: Rope Kojonen

Tõlkinud Joona Toivanen