Kuidas uurida loodusteaduste ja teoloogia omavahelist suhet? Võib-olla oleks õige uurida näiteks teadlaste usuveendumusi? Selles essees aga otsitakse teistugust lähenemisviisi.

Kristluse ja loodusteaduste suhteid käsitlevas keerulise dialoogi üheks teemaks on küsimus sellest, mil viisil on kristlik usk, teoloogia ja kiriku praktika mõjutanud loodustaduste arengut ning mil määral on loodusteadused mõjutanud teoloogilist mõtlemist. See teaduse ja teoologia ajalukku kuuluv küsimuseasetus kannab endas ka filosoofilisi, sotsioloogilisi ning loomuliklt ka teoloogilisi implikatsioone.

Loodusteaduse populaarsetest nüüdisaegsetest propageeriatest tuntuim on tõenäoliselt briti bioloog Richard Dawkins, kes esindab arvamust, mille kohaselt kristlik usk – muude religioonide kõrval –mõjub loodusteaduste püüdlustele kahjulikult ja vihameelselt, esitades valelikke väiteid.

Dawkins põhjendab oma väidet, apelleerides eelkõige mõistusele ja loogikale. Oma raamatus God Delusion (Luul jumalast) arvutab Dawkins religioossete teadlaste osakaalu Nobeli-preemia saajate või briti hinnatud teadlaste seltsi Royal Society hulgas. Oma kalkulatsioonide põhjal esitab ta järelduse, et religioossus on teadlaste hulgas seda haruldasem omadus, mida kõrgemale ta oma teaduse tegemises jõuab.

Edasi viitab Dawkins Mensa-organisatsiooni publikatsioonis esitatud uurimusele, mille kohaselt religioossus korreleerib negatiivselt inteligentsuskvoodiga (IQ): mida inteligentsem inimene on, seda ebatõenäolisem on, et ta on usklik. (I)

Dawkinsi praktiseeritud nn headcounting-meetod ei ole uus viis rääkida religioossuse positiivsetest või negatiivsetest mõjudest loodusteaduste arengule. Juba 1938. aastal avaldas Ameerika sotsioloog Robert K. Merton raamatu Science, Technology and Society in 17th-Century England, milles ta esitas oma nime kandva teesi. Selles väidetakse, et 16. sajandi Inglismaal mõjutasid nn teaduslikku revolutsiooni märgatavalt tolle aja kesksete teadlaste religioossed veendumused. Kalvinistlik puritaanlus ühendas mitmeid tolle aja Royal Society liikmeid.

Merton tõlgenduse kohaselt mõjutas teadlaste religioossne taust positiivselt loodusteaduste arengut, sest puritaanse eetose juurde kuulus toimimine ”Jumala auks ja inimkonna heaks”. Nõnda tuli loodusteaduslikest püüdlustest osa religioossuse praktilisest ilmenemisest. (II)

Mertoni tees on äratanud teravat diskussiooni, kus selle keskset väidet on nii kiidetud kui ka kritiseeritud. Reaktsioon sellele on olnud umbkaudselt samasugune kui Dawkinsi esitatud tulemusele, mis põhineb vastupidisele headcounting-meetodile. Teoloogia ja loodusteaduste dialoog ning nende omavahelise mõju ajaloo uurimine vaevalt edeneb nii kaua, kui religioosne maailmavaade või selle puudumine on diskussiooni keskmes. Hoopis viljakam, kui vaadelda teatud maailmavaateid esindavate inimeste intellektuaalseid, religioosseid või teaduslikke omadusi, on uurida hoopis maailmavaadete sees olevaid lähtekohti ja oletusi.

Noah J. Efron on tõdenud, et igale müüdile on olemas ka vastumüüt. Kui ikka ja veel kuuleme, et religioossus, kristlik maailmavaade ja kiriku töö on kahjulik või isegi destruktiivne loodusteaduste arengule, võime esitada ka vastumüüdi, mille kohaselt nüüdisaegne loodusteadus ei oleks lähtekohasliselt isegi võimalik ilma kristlikku usku ja teoloogia panust. Efroni järgi on mõlemad müüdid ühekülgsed ning ei avalda asjaolude mitmekesisust ja rikkust. (III)

Efroni meeldetuletus on kohane, sest nagu loodusteaduseid, on ka teaduse ajalugu võimalik rakendada teenima mõnda maailmavaatelist eesmärki. See meenutus ei tühista siiski märkust, et kristlikul teoloogial ja kirikul on olnud teaduste arengus tähtis ning kohati isegi keskne roll, vaatamata sellele, et ainuüksi selle põhjal pole võimalik seletada, miks moodne loodusteadus arenes edukalt just kristlikus Euroopas ning mitte mõnes teises religiooni- ja kultuurisfääris.

Kultuurite vaheline vahekord on jätnud oma jälje kristlikusse teoloogiasse, mis toetus esimestel sajanditel kreeka filosoofiale. See oli omalt poolt saanud mõjutusi varasematest kulutuuritest ja nende viisist mõtestada ümbritsevat maailmat. Kui kristlik teoloogia siis mõjutas viisi, kuidas loodust vaadeldi, tõi see endaga midagi omast, aga ka midagi laenatut.

Usk Jumalasse maailma Loojana võeti kristlusesse üle juutlusest. Loomise mõistel arvatakse olevat tähendus ainult maailma algupära lahti seletades, kuid see peegeldab samuti ka käsitust loodu olemusest ja toimimisest. Piiblist leitaval juudi-kristlikul loomiskäsitlusel on Christopher B. Kaiseri järgi kaks tagajärge praegu laialt aktsepteeritud käsitlusele maailmast.

Esiteks mõeldakse, et loodu toimib iseseisvalt ning järgib teatud ”looduse” seadusi. Jumal on loomises andud loodule autonoomia, mis tagab selle, et looduse protsessid on usaldusväärsed ning nende põhjus-tagajärje seoseid on võimalik mõista ja seletada.

Teiseks rõhutab loodu loodud olemine, et Jumal ”mõistab” maailmat ning on teadlik selle protsessidest. Seetõttu on maailm avatud ka inimese mõistusele, mis on osa inimese ”jumalanäolisusest”. Jumal ei allu loodusseadustele nagu antiigi mütoloogias mõeldi, vaid on nendest kõrgemal. Juudi-kristlik loomiskäsitus tagab seega selle, et loodul on teatud iseseisvus ning teisalt rõhutab see, et isegi autonoomsena sõltub see oma algatajast ehk Jumalast.

Oluline on mõista, et loomine pole seetõttu maailmakõiksuse algust kirjeldav sündmus, vaid pigem räägib see maailmakõiksuse põhilisest iseloomust ja toimimisest. (IV)

Loomine pole aga ainus teoloogiline vaatepunkt sellele, kuidas kristlik usk on mõjutanud praeguse loodusteaduste teket ja arengut. šoti teoloog Thomas F. Torrance (1913–2007) on püüdnud näidata varajaste kirikuisade töö tähendust nii loomisteoloogia kui ka inkarnatsiooniteoloogia kaudu.

Torrance järgi rõhutas usk Jumalasse, kes oma Pojas sündis inimeseks enda loodud maailma ning allus looduse seadustele, seda käsitust, et maailm, mida inimene uurib, on usaldusväärne. Jumal ei oleks sündinud mõne maailma osaks, mida juhivad meelevaldne juhus või deterministliku saatuse väed. See maailm on reaalne nii meile kui ka Jumalale.

Inkarnatsioon nõnda justkui kinnitab kõiksuse juba loomises saadud autonoomiat, milles ühilduvad nii vabadus kui ka sõltuvus. Meie teadmiste vaatepunktist tähendab see, et me ei saaks usaldusväärset infot loodusest, kui me ei usaldaks, et loodus meid ei peta. Mõistmise või mitte mõistmise väljakutse ei ole siis kunagi looduses, vaid inimese piiratud mõistuses. (V)

Torrance’ teoloogiline programm sisaldab neid probleeme, mida Efron eelnevalt juba esile tõstab. Vaatamata sellele ei ole kristliku usu kesksete õpetust tähendus loodusele ja inimese võimalustele selle uurimiseks sugugi väike. Kuigi teoloogilise imperialismi ja kogu teaduse ajaloo kristlikustamiseks pole ei põhjendusi või põhjust, ei saa me eitada religiooni ning teoloogia rolli  ja tähendust loodusteadustele, sest usul ja teadusel on viljakas vahekord.

Nii usk kui ka teadus on ratsionaalse inimese ratsionaalsed toimingud. Mõlemad peavad tõrjuma kuisatuse kalduda ükskõik missugusse irratsionaalsusesse.

Kirjandus

[I] Dawkins, Richard. The God Delusion, 123-130. London: Transworld Publishers, 2007.

[II] Deason, Gary B. ”Reformation Theology and the Mechanistic Conception of Nature”, 171-172. God and Nature. Historical Essays on the Encounter between Christianity and Science. Ed. by David C. Lindberg and Ronald L. Numbers.  Berkeley and Los Angeles: University of California Press, 1986.

[III] Efron, Noah J. ”That Christianity Gave Birth to Modern Science”, s. 79-89. Galileo Goes to Jail and Other Myths about Science and Religion, ed. by Ronald L. Numbers. Cambridge, Mass.: Harvard University Press, 2009.

[IV] Kaiser, Christopher B. ”Early Christian Belief in Creation and the Beliefs Sustaining the Modern Scientific Endeavor”, 3-13. The Blackwell Companion to Science and Christianity. Ed. by J.B.Stump and Alan G. Padgett. Chichester: Wiley-Blackwell, 2012.

[V] Luoma, Tapio. ”Thomas F. Torrance”, 578-588. The Blackwell Companion to Science and Christianity. Ed. by J.B.Stump and Alan G. Padgett. Chichester: Wiley-Blackwell, 2012.

Pilt: Axel Antas-Bergkvist. PD.

Autor: Tapio Luoma

Tõlkinud Joona Toivanen