Kuidas järeldas derivatsiooni leiutaja ja üks ajaloo mainekamatest filosoofidest Jumala olemasolu toetava argumendi maailma olemusest? Miks unustati see paariks sajaks aastaks ning miks ärkas see uuesti ellu? Kas Ockhami habemenuga viilutab ka selle argumendi? Järgnevad küsimused on järgneva artikli aluseks.

Kosmoloogilised argumendid on hulk filosoofilisi argumente Jumala eksistentsi kohta, mille lähtekohaks on kosmose olemus ja algus, selle iseloom, liikumine või kausaalsus (põhjuse ja tagajärje seos). Kosmoloogilisel argumendil on pikk ja mõjuv filosoofiline ajalugu (vt. Craig, 1980).

Peamiselt David Hume’i ja Immanuel Kanti kriitika tõttu on kosmoloogilised argumendid olnud kaua moest väljas. Viimastel aastakümnetel on need siiski tulemas tasakesi tagasi; nüüdses angloameerika religioonifilosoofias on kosmoloogilistel argumentide eri versioonidel mitmeid pooldajaid (näiteks Koons, 1997; Swinburne, 2004: ptk 7; O’Connor, 2008; Pruss, 2009). Käesolevas essees püüan lühidalt ja mitte-tehniliselt kaitsda kosmoloogilise argumendi versiooni, mis väidetavalt pärineb Gottfried Wilhelm Leibnizi sulest (näiteks Leibniz, 2011a: lk 241-242 ning 2011b: lk 328-329).

Leibnizi kosmoloogiline argument

Leibnizi (2011b: lk 328) järgi kõlab esimene küsimus, mille võime esitada, järgmiselt: ”Miks on olemas midagi selle asemel, et oleks olemas mitte midagi?” Peame seda küsimust mõtekaks, sest kogeme intuitiivselt meid ümbritseva maailma sellisena, et see ei peaks tingimata eksisteerima.

Filosoofid kutsuvad sellist ”ei pea tingimata eksisteerimise” ideed üldiselt kontingentsuseks (sattumuslikkus). Leibnizi kosmoloogilise argumendi lähtekohaks on kosmose olemasolu üleüldiselt ning tõik, et kosmos on kontingentne. Just meie kosmos või üleüldse miski ei pea tingimata eksisteerima, kuid siiski on kõik see olemas, aga miks? (Evans, 2010: lk 60–64)

Leibnizi järgi saame anda lõpliku seletuse kontigentse kosmose eksistentsile üksnes siis, kui oletame, et selle põhjustajaks on kontingentse maailma väljaspoolne tingimatu (vältimatu) olend (Leibniz 2011a: 242; 2011b: 328‒329). David Hume (1990, lk 100) eitas eelmainitut, väites, et igavene kontingentsete olendite seeria on rahuldav seletus nende olemasolule. (See tähendab, et ühe olendi eksistents sõltub teisest, tema olemasolu kolmandast ja nii edasi lõpmatult.)

Leibnizi positsioon tundub siiski usutavam. Me ei saa anda lõplikku seletust kontingentsete olendite eksistentsile, apelleerides üksnes kontingentsetele olenditele. Kuigi kontingentseid olendeid oleks alati eksisteerinud, ei seletaks see, miks see igavene kontingentsete olendite seeria eksisteerib üleüldiselt (O ́Connor 2008: 73‒76; Pruss 2009: 80‒86; Reitan 2011: 123‒124).

William Rowen (1998: xiv) sõnadega: ”Küsimusele selle kohta, miks on olemas kontingentseid olendeid, ei saa anda vastust, öeldes, et kontingentseid olendeid on alati olnud olemas. Samuti ei saa vastata küsimusele, miks elevante on olemas, öeldes ainult, et elevante on alati olemas olnud.”

Kui soovime seletada kontingentse maailma (või kontingentsete olendite) eksistentsi, tuleb apelleerida kontingentse reaalsuse väljaspoolsele mitte-kontingentsele ehk tingimatult eksisteerivale olendile. Paratamatu olend, ens necessarium, on selline, mis on olemas igas võimalikus maailmas: see peab olema olemas ning temal mitte-olemise võimalust ei ole (O’Connor 2008, lk 70). Või nagu Leibniz seda väljendab, paratamatu olend ”kannab endas eksistentsi põhjust” (Leibniz, 2011b, lk 329). Kuna too olend on paratamatu, ei vaja ta väljaspoolset põhjust oma eksistentsiks nagu kontingentne universum.

Paratamatu olend peab olema ka konkreetne. Üksnes konkreetsed olendid (nagu kivid, puud, inimesed või Jumal) omavad kausaalset mõjuvõimu; abstraktsed objektid (nagu numbrid, grupid või väited) on (kui need on olemas) oma määratluse kohaselt kausaalselt võimetud. Paratamatu olend aga seletaks kosmose eksistentsi kausaalselt, mistõttu see ei saa olla üksnes abstraktne olend. Selle lisaks ei ole mõistlik postuleerida kosmose põhjuseks mitmeid olendeid; lihtsuse tõttu ainult ühest paratamatust olendist piisab.

Miks aga peaksime andma maailma eksistentsile põhilise seletuse? Kas kosmos ei saaks lihtsalt niisama eksisteerida ilma arusaadava põhuseta? Üldiselt apelleerib Leibnizi kosmoloogilise argumendi kaitsja (nagu ka Leibniz ise) siinjuures ”küllaldase põhjenduse printsiibile”: igal kontingentselt tõelisel faktil peab olema ka põhjus.

Olen siiski seda meelt, et Leibnizi kosmoloogilist argumenti on võimalik formuleerida ka ilma küllaldase põhjuse printsiibita (Kremer ja Katz 1997; O ́Connor 2008), näiteks abduktiivselt ehk deduktsioonina parimale seletusele (Layman 2007: 79‒109).

Niisuguse tagasihoidlikuma argumendi versiooni järgi on paratamatut olendit sisaldav teooria, mis suudab anda kosmosele põhilise seletuse, parem seletus (seoses maailma eksistentsiga), kui selline teooria, mis jätaks maailma eksistentsi täiesti seletamatuks kontingentseks tõsiasjaks. Üks eelis koostada niisugune argument ilma küllaldase põhjenduse printsiibita on, et nõnda jätab see tähelepanuta kõik vastuargumendid, mis põhinevad antud printsiibi kritiseerimisele.

Mis on sellega tegemist Jumala eksistentsiga? Leibniz ning näiteks tema kaasaegne Samuel Clarke püüdsid tuletada paratamatu olendi mõistest mitmeid jumalikke omadusi nagu kõigeväelisust, kõiketeadmist ning moraalset täiuslikkust. Olles argumenteerinud paratamatu olendi eksistentsi eest, tõdes Leibniz näiteks järgmist: ”Sellel lihtsal algupärasel substantsile tuleb omistada kõrgemal kujul neid täiuslikke (omadusi), mis esinevad selle kaudu tulenenud (tekkinud) substantsidel. Nõnda on vägi, teadmine ja tahe täiuslikud, teisiti öelduna kõigeväelisus, kõgeteadmine ja kõige kõrgeim headus” (Leibniz 2011b: lk 329). Niisugune strateegia on kehtiv ka tänapäeval kosmoloogiliste argumentide pooldajate hulgas (esim. Pruss 2009: 90‒98; O ́Connor 2008: 86‒110).

Minu nägemus on aga tagasihoidlikum. Õnnestunud argument ei pea tingimata osutama teatud järeldust tõeseks. Kui argument õnnestub toetama teooria (episteemset) tõenäolisust koos teiste argumentidega, võime pidada seda õnnestunud mitte-deduktiivseks argumendiks (sellisena, mis ei tõesta järeldust, kuid mis tõstab järelduse tõenäolisust).

Kuna teismi (või vähemalt paljude teistide) järgi on Jumal paratamatu olend, toetab argument paratamatu olendi poolt ka teismi. Teismi järgi on Jumal absoluutselt paratamatu olend, mis seletab selle kontingentse reaalsuse olemasolu, sellega et Jumal oma vaba valiku põhjal otsustab aktualiseerida selle maailma kõikide võimalike maailmade hulgast. Kui aga otsustame mõne teise seletuse – näiteks filosoofilise naturalismi – kasuks, ei suuda me anda maailma olemasolule mingisugust seletust; naturalismi perspektiivist on kontingentse reaalsuse olemasolu täiesti seletamatu fakt. Teism on seega naturalismist parem seletus põhjendamaks kontingentse kosmose eksistentsi.

Nõnda esitatuna ei tõesta see argument muidugi Jumala eksistentsi. Meie abduktiivse argumendi siht on märgatavalt tagasihoidlikum. See püüab üksnes tõsta teismi (episteemset) tõenäolisust, toetades nõnda ühe osana laiemat ”kumulatiivset kaasust” (Swinburne, 2004) filosoofilise teismi poolt.

Vastuargumente

Oleme seni jõudnud kontingentse maailma vaatlusest konkreetse, paratamatu olendi eksistentsini ning oleme tõdenud, et see argument toetab ka teismi. Selleks, et hinnata selle lihtsa argumendi usutavust, vaatleme põgusalt mõnda selle vastu esitatud argumenti.

A. Mis seletab paratamatu olendi eksistentsi?

Kui kontingentne kosmos vajab seletust, mis seletab selle seletuse olemasolu (nt. Dennett, 2006: lk 242)? See kahetsusväärselt tavaline vastulause ebaõnnestub, sest see ei arvesta Leibnizi argumendi põhilist mõtet. Argumendi järgi nõuavad kontingentsed asjad seletust; argumendi järeldus on aga mitte-kontingentne, paratamatu olend, mis peab eksisteerima ning mis nõnda ei vaja valjaspoolset seletust.

B. Paratamatu olendi idee on ebakoherentne.

Hume (1990: lk 99–100) seadis kahtluse alla paratamatu olendi idee loogilisuse. Kujutame ette, et X on paratamatu olend. Kui saame kujutada ette, et X on olemas, võime kujutada ette ka selle mitte olemist. Nõnda on X-i mitte olemine võimalik, mistõttu see ei ole paratamatu olend ehk olend, mille mitte-olemine on võimatu. Seetõttu ei ole väited eksistentsi poolt (X eksisteerib või X on olemas) üleüldiselt mõtekad või paratamatud. Üksnes analüütiliselt tõesed väited – sellised, mille eitus väljendab vastuolu (nagu ”kõik poissmehed on vallalised” või ”2+2=4”) – saavad olla mõttekad või paratamatud.

Hume argumendi nõrk koht on üleminek ettekujutatust võimaluseni. Kuigi X-i mitte olemine oleks ette kujutatav, ei järgne sellele, et see oleks reaalselt võimalik. (Hoffman ja Rosenkrantz, 2002: 80.) Seetõttu on kahatlane ka väide, mille järgi väited eksistentsi poolt ei ole paratamatult pädevad. Paljud filosoofid arvavad, et abstraktsed olendid on paratamatud just sellisel viisil; miks asjaolud oleksid teised konkreetse ja paratamatu olendi puhul?

Näiteks, kui number kaks on olemas, on see number abstraktne asi, mis on olemas paratamatult ehk kõikides võimalikes maailmades. Teismi järgi eksisteerib üks konkreetne olend, Jumal, kes on olemas paratamatult samal viisil. Selle lisaks seavad paljud filosoofid kahtluse alla väite, mille kohaselt üksnes analüütilised tõed võiksid olla paratamatud, eristades ”range” ja ”laia” loogilise paratamatuse vahel (Plantinga 1974). Leibnizi kosmoloogilise argumendi järeldus on paratamatu olend laias loogilises mõttes, ning selle väite koherentsi ei kummutata sellega, et selle olemasolu väljendava väite eitus pole vastuoluline.

C. Miks materiaalne kosmos ei võiks olla paratamatu olend?

Teine Hume vastuargument: Kuigi paratamatu olendi idee olekski järjekindel, miks peaks see olend eksisteerima materiaalse maailma väljaspool? Kas universum või mõni selle osa ei saaks olla eksistentsiaalselt paratamatu (Hume, 1990: lk 100)? See idee on aga laialt tagasi lükatud, sest iga materiaalne olend paistab (empiiriliselt) olevat kontingentne. Laia loogiliselt partamatu algosakeste hulga eksistents tundub väga müstilise mõttena. Seetõttu on väga usutav väita, et iga materiaalne olend on kontingentne (Hoffman ja Rosenkrantz, 2002: lk 80).

D. Teadus ja Ockhami habemenuga

Mõned arvavad, et loodusteadused on osutanud, et meie ei vaja kosmose jaoks selle väljaspoolset seletust (nt. Carroll, 2012: lk 194). Oleme aga märganud, et meil siiski on järgmine põhjus: Universumi kontingentsus ühendatuna Leibnizi avastusega sellest, et isegi igavene kontingentsete sündmuste seeria ei seletaks lõplikult nende eksistentsi alust.

On hea tõdeda, nagu näiteks O’Connor (2008: lk 76), et Leibnizi kosmoloogiline argument ei püüa olla konkurent loodusteaduslikele seletustele, vaid pigem nende täiendaja. Loodusteaduslik uurimus oletab alati, et midagi kontingentset on juba olemas, mistõttu see ei saa põhimõtteliselt seletada, miks üleüldiselt midagi on olemas.

Leibnizi kosmoloogilise argumendi esitaja, mille järgi Jumala eksistents pakub parima seletuse kontingentse reaalsuse eksistentisle, pole mingil viisil vastuolus loodusteadustega; vastupidi, see püüab anda põhilise seletuse sellele, miks loodusteaduslik uurimus on primaarselt võimalik.

Kuidas on aga lood Ockhami habemenoaga? Selle printsiibi järgi ei tuleks eeldada, et olendeid on rohkem kui vaja. Kõige lihtsam teooria on selle ”habemenoa printsiibi” alusel kõige parem. Kas aga teooria, mis sisaldab paratamatu olendit, pole keerulisem kui teooria, mis sisaldab üksnes kontingentset materiaalset maailma? Jah, kuid üksnes selles mõttes, kus kvarke ja elektrone sisaldavad teooriad on keerulisemad kui teooriad, mis ei sisalda liiga palju selliseid oletusi.

Head teooriad postuleerivad (sageli märkamatuid) olendeid ja jõude seletamaks fenomene; kui teoorial õnnestub sellise oletuse alusel seletada mõnda seletust nõudva fenomeni olemasolu, ei ole mingisugune vastulause väita, et antud teooria on alternatiivsetest teooriatest ”keerulisem”.

Ockhami habemenoa järgi ei tuleks üleliigsete olendite eksistentsi oletada, kui see pole vajalik; Leibnizi kosmoloogilise argumendi puhul on aga paratamatu olendi eksistentsi oletus vajalik, sest muidu ei suudaks me seletada miks on midagi (kontingentset) üleüldse olemas.

Lõpuks

Leibnizi kosmoloogiline argument a contingentia mundi püüab anda põhilise seletuse kontingentse reaalsuse eksistentsile. Mitmed üldised vastuargumendid selle vastu ebaõnnestuvad. On seega põhjendatud väita, et Leibnizi avastuses on midagi tõest: kontingentse maailma olemasolu üleüldse annab hea tõestuse paratamatu olendi ning seega ka Jumala eksistentsi kasuks.

Kirjandust

Carroll, Sean 2012: “Does the Universe Need God?” Sivut 185‒197 teoksessa Stump, J.B. ja Badgett, Alan (toim.): The Blackwell Companion to Science and Christianity. Oxford: Blackwell.

Craig, William Lane 1980: The Cosmological Argument from Plato to Leibniz. London: Macmillan.

Dennett, Daniel 2006: Breaking the Spell: Religion as a Natural Phenomenon. Viking Penguin.

Evans, C. Stephen 2010: Natural Signs and Knowledge of God: A New Look at Theistic Arguments. Oxford: Oxford University Press.

Goldschmidt, Tyron (toim.) 2013: The Puzzle of Existence: Why There is Something Rather than Nothing? London: Routledge.

Hoffman, Joshua ja Rosenkrantz, Gary 2002: The Divine Attributes. Oxford: Blackwell.

Hume, David 1990: Dialogues Concerning Natural Religion. Penguin Classics.

Koons, Robert 1997: “A New Look at the Cosmological Argument”. American Philosophical Quarterly 34/2: 193‒212.

Kremer, Elmar ja Katz, Bernand 1997: “The Cosmological Argument Without the Principle of Sufficient Reason”. Faith and Philosophy 14: 62‒70.

Layman, C. Stephen 2007: Letters to Doubting Thomas: A Case for the Existence of God. New York: Oxford University Press.

Leibniz, G.W. 2011a: “Kaikkeuden perimmäisestä alkuperästä”. Sivut 241‒247 teoksessa Leibniz, G.W.: Filosofisia tutkielmia. Toimittaneet Aho, Tuomo ja Roinila, Markku. Gaudeamus: Helsinki University Press.

Leibniz, G.W. 2011b: “Luonnon ja armon järkiperäiset periaatteet”. Sivut 325‒332 teoksessa Leibniz, G.W.: Filosofisia tutkielmia. Toimittaneet Aho, Tuomo ja Roinila, Markku. Gaudeamus: Helsinki University Press.

O´Connor, Timothy 2008: Theism and Ultimate Explanation: The Necessary Shape of Contingency. Oxford: Blackwell.

Plantinga, Alvin 1974: The Nature of Necessity. Oxford: Clarendon Press.

Pruss, Alexander 2009: “The Leibnizian Cosmological Argument”. Sivut 24‒100 teoksessa Craig, William Lane ja Moreland, J.P. (toim.): The Blackwell Companion to Natural Theology. Oxford: Blackwell.

Reitan, Eric 2011: Is God a Delusion? A Reply to Religion´s Cultural Despisers. Oxford: Blackwell.

Rowe, William 1998: The Cosmological Argument. New York: Fordham University Press.

Swinburne, Richard 2004: The Existence of God. Tarkennettu toinen painos. Oxford: Clarendon Press.

Pilt: Sebastian Boguszewicz.

Autor: Tuukka Malkki

Tõlkinud Joona Toivanen